Arvutipõhine õpe – kas võluvits?

Missugune on interaktsioon hariduse ja tehnoloogia vahel? Kas massiline info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamine igapäevaelu olmes jõuab haridusasutuste „koolilaualettidele“? Keda tuleb pidada arvutipõhise õppe objektiks – õpilasi, õpetajat või mõlemaid? Kvaliteet – kas ka arvutipõhine õpe? Kas, kus, millal ja miks kasutada arvutipõhist õpet koolis? Paratamatult tekitab haridustehnoloogia diskussiooni nii indiviidi kui ka ühiskonna tasandil, sest (väär)arusaamad seonduvalt interaktiivsete õppematerjalidega ei ole üheselt tõlgendatavad, millest tingituna vajavad (väär)arusaamad, nende olemuse avastamiseks, konkreetset deskriptiivset lähenemisnurka.

      Kuidas reguleerida haridust, mis on sümbioosis tehnoloogiaga? Võimalikuks väljundiks on luua vastavasisulised õigusaktid, millest õpetaja juhindub õppetöö planeerimisel. Eesti Vabariigi tasandil on põhiliste õigusaktidena üldhariduskoolides kasutusel Põhikooli riiklik õppekava ning Gümnaasiumi riiklik õppekava. Põhikooli riiklikus õppekavas on võrguväljaandes Riigi Teataja  (2011) õpetuses ja kasvatuses käsitletavate läbivate teemade all välja toodud „Tehnoloogia ja innovatsioon“, mida on selgitatud järgmiselt: „taotletakse õpilase kujunemist uuendusaltiks ja nüüdisaegseid tehnoloogiaid eesmärgipäraselt kasutada oskavaks inimeseks, kes tuleb toime kiiresti muutuvas tehnoloogilises elu-, õpi- ja töökeskkonnas /---/.“ Põhikooli riiklikus õppekavas lisa 12 on võrguväljaandes Riigi Teataja (2011) selgitatud läbiva teema „Tehnoloogia ja innovatsioon“ õpilast suunavaid väljundeid järgmiselt (esitatud on lisa 12 vähendatud versioon): „/---/ mõistma ja kriitiliselt hindama tehnoloogilise arengu positiivseid ja negatiivseid mõjusid ning kujundama kaalutletud seisukohti tehnoloogia arengu ja selle kasutamisega seotud eetilistes küsimustes.“ Vaatamata faktile, et Eesti Vabariigi õigusloomes on välja töötatud õigusaktid, millele õpetajad juhinduvad õppetöös, ei taga õigusaktide olemasolu homogeenset kvaliteeditaset õppetöös, sest õigusaktide semantilist tõlgendamist teostavad erinevalt ajalooõpetaja, informaatikaõpetaja ja eesti keele õpetaja.

      Kvaliteetne õpe – tegelikkuses osa arvutipõhisest õppest? Peamiseks aspektiks, mida õppematerjalide koostamisel arvestada, on kvaliteet. See-eest on mõiste „kvaliteet“ lingvistiliselt polüseemiline, see tähendab, et mõiste „kvaliteet“ representeerib mitmetähenduslikkust kui lingvistilist nähtust. Õpetaja, keda on suunitletud kõrgkoolis teoreetiliselt-praktiliselt, avastab tehes õpetajatööd, et õppematerjalide koostamisele kulub „üüratult“ aega, sest ainult üheselt kallutatud resp. ühe allikaga õppematerjal ei ole vastav pluralistlikku lähenemisviisi esindavale metoodikale. Kvaliteedinõuete piiritlemiseks e-õppematejalide koostamisel on Allemann (2009) avaldanud järgmist: „Kvaliteedinõuded on jagatud kolme gruppi: 1) sisu, 2) teostus, 3) autorlus. /---/ E-õppematerjalile on lisatud õpijuhend. Õpijuhendis on välja toodud teema, seos ainekavaga, sihtgrupp, e-õppematerjali tüüp ning metoodilised soovitused materjali kasutamiseks, võimalusel materjali katsetamise tagasiside ja/või näited. /---/ E-õppematerjal on selge, ühtlane ja ülevaatlik. E-õppematerjali struktuur on kooskõlas õppematerjali vormi ja temaatikaga. Liigendatus on loogiline, toetab õppeprotsessis nii õppijat kui õpetajat. /---/ Kui materjali looja kasutab oma töös teiste loodud materjale, siis on ta kas eelnevalt autorilt luba küsinud, kasutab Creative Commonsi litsentsidega või vabas kasutuses (public domain) olevaid materjale ning viitab vastavalt.“ Kvaliteetne õpe on küll osa arvutipõhisest õppest, aga kriitiliselt ja ratsionaalselt tuleb suhtuda õppematerjalide sisule, teostusele ja autorlusele kui potentsiaalsetele kvaliteedinõuetele.

      Õppematerjale koostades leiavad õpetajad, et üheks efektiivseks arvutipõhise õppe õppetunni väljundiks õpieesmärkide saavutamisel on võimalik kasutada näitlikustamist. Kuid siinkohal tekib küsimus – missuguseid näitematerjale, missugusel ajamääral ja hulgamääral kasutada? 21. sajandil pakub info- ja kommunikatsioonitehnoloogia-alane tehnika õpetajale laialdast valikuvõimalust, kuid laialdane valikuvõimalus toob õpetajale tihti dilemma teemal „kumb-võtta-kumb-jätta-või-võtta-mõlemad.“ Näitematerjalide, sealhulgas arvutipõhiste näitematerjalide kasutamisel tekib komplitseeritud situatsioon, kus vahe tegemine olulise ning ebaolulise informatsiooni vahel on õpetaja-keskne, samas kui õpilased, kellele on suunatud õppetöö ja õppesisu, ei pruugi olla motiveeritud konkreetsete teadmiste saamiseks antud näitematerjalide põhjal. Missugune on näitematerjal, mis on nii kasvatus-pedagoogiline kui ka nooruslik-motiveeriv?

      Potentsiaalseks arvutipõhise õppe näitematerjaliks, mis on nii kasvatus-pedagoogiline kui ka nooruslik-motiveeriv, on simulatsiooniprogrammid resp. simulatsioonõppeprogrammid. Simulatsioonõppeprogrammid täidavad tühimiku õppetunnis teostatava ning õppetunnis mitteteostatava õppe vahel. Näiteks ajalootunnis saab õpetaja simulatsioonõppeprogrammi ja klassisviibijate ütluste abil sisestada vajalikud parameetrid, et õpilastele selgitada erinevatel üldajaloo (vanaaeg, keskaeg, uusaeg, uusim aeg) perioodidel eksisteerinud põllumajandustehnoloogiatele omistatavaid omadusi, näiteks kaheväljasüsteemi kasutamine põllumajandusega tegelevate indiviidide poolt. Simulatsioonõppeprogramm pakub arvutipõhise õppena võimalust teostada „ajarännak“, mis hõlmab endas kasvatus-pedagoogilise aspektina erinevatel üldajaloo perioodidel põllumajanduses kasutuselolevate tehnoloogiate tutvustamist ning teisalt toetab simulatsioonõppeprogramm nooruslik-motiveeriva aspektina õpilastele laialdaselt kättesaadavat arvutit ja Internetti, mille vahendusel teostada ratsionaalseid õppeülesandeid-õppesimulatsioone.

      Õpetamise efektiivistamiseks arvutipõhises õppes valib õpetaja veebipõhise õpikeskkonna, mille valik oleneb erinevatest aspektidest, näiteks õpilaste ja arvutite arvukusest klassiruumis, virtuaalsete aktiivõppemeetodite kasutamisest, õppeteemast. Veebipõhistest õpikeskkondadest on  Luisk (2010) kirjutanud järgmise mõtte „Valik ühe või teise veebipõhise õpikeskkonna kasuks sõltub sellest, kas seda keskkonda soovitakse kasutada virtuaalse klassiruumina, suhtlemisvahendina, õppematerjalide jagamiseks, andmete haldamiseks vm. Kui soovime luua virtuaalset ruumi, peab pakkuma vahendeid, mis võimaldavad nii teiste osalejatega suhelda (e-post, listid, foorumid, jututoad jne.) kui ka iseseisvalt õppida (individuaalsed töövahendid).“ Tuginedes eelpool esitatud mõtte sisule, saab tõdeda, et arvutipõhise õppe planeerimisel ja organiseerimisel tuleb lähtuda konkreetsest õpiväljundist, mida antud veebipõhise õpikeskkonnaga tahetakse arendada, näiteks lingvistilis-tehnoloogilis osaoskuste arendamiseks isikliku ajaveebi koostamine.

      Isikupärase arvutipõhise õppena hõlmab ajaveeb endas nii lingvistilisi osaoskusi, näiteks grammatiliste lausete-fraaside kirjutamist kui ka tehnoloogilisi osaoskusi, näiteks ajaveebi vormistamine veebipõhises õpikeskkonnas vastavalt konkreetse õpikeskkonna võimalustele ja valikutele. Kuigi ajaveeb tundub olevat kui efektiivne interaktiivne õppematerjal, peidab ajaveeb endas ka varjatud nüansse, mille kokkupuuted ei pruugi ühtida pedagoogiliste õpiväljunditega. Potentsiaalseks varjatud nüansiks on radikaalselt detailse teksti kirjutamine, millega õpilane väljendab oma tundeid, mõtteid ja tegusid nii koolielu tasandil kui ka eraelu tasandil.  Õpilane pole alati võimeline teadvustama endale, et ajaveebile võivad, kui sätteid ei muudeta piiratumaks (salasõnad, et lugeda ajaveebi), saada ligipääsu lugemiseks õpilase klassikaaslased, õpetajad, vanemad ning õpilasega otsest kontakti mitteomavad indiviidid. Enda kirjandusteoses on Wittgenstein (2005, 108-109) välja toonud järgmise filosoofilise mõttetera: „Mõtle järele järgmise juhtumi üle: me kasutame inimesi – või teisi olendeid – lugemismasinatena. Neid treenitakse selleks otstarbeks. Nende treenija ütleb ühtede kohta, et nad oskavad juba lugeda, teiste kohta aga, et need veel ei oska.“ Ajaveebi lugejad tõlgendavad teksti(de) sisu heterogeenselt, see tähendab klassikaaslane mõistab konteksti ning võtab teksti huumoriprismas, aga õpilasega otsest kontakti mitteomav indiviid, mõistmata konteksti, on võimeline endale tekstist looma pettekujutelma. Moraal ajaveebist – enne mõtle, kui kirjutad, sest piiramatu ligipääsuga võivad lugeda ajaveebi erineva tausta ning motiividega indiviidid.

      Arvutipõhine õpe on potentsiaalseks õppeliigiks, mida kasutada koolis, kuid vaatamata tõigale, et osa õpetajad võrdsustab  arvutipõhise õppe „võluvitsaga“,  leidub arvutipõhisel õppel mitmeid kasvatus-pedagoolisi mõjureid, mida õpetajal tuleb õppetöö planeerimisel ja organiseerimisel arvestada.  Minu subjektiivse arvamuse kohaselt on arvutipõhine õpe  õigustatud taolistes situatsioonides, kus õpetaja enda õppetunni õpiväljundite saavutamiseks kasutab kvaliteetset, efektiivset ja näitlikustavat lähenemist – sellisel juhul võib mööndustega panna paralleelseteks mõisteteks „arvutipõhise õppe“ ja „võluvitsa“. Samas vajab  alati detailset läbianalüüsimist sobiva arvutipõhise õppemeetodi valik, sest halvimal juhul toob väär õppemeetodi valik kaasa õpilaste motivatsiooni pärsingu ning ebakompetentsete osaoskuste arendamise.

 Mart Kimmel

IRL Noorte Pärnumaa klubi

 

 

Kasutatud materjalid

 

Allemann, E. (2009). Koolielu portaali õppematerjalide kvaliteedinõuded.

Aadressil http://koolielu.ee/pg/info/readpage/8927 (30.07.2012).

 

Luisk, Ü. (2010). Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia rakendamise võimalusi. Rmt

Arvutipõhine õpe.

Aadressil https://moodle.ut.ee/mod/book/view.php?id=23143&chapterid=4021 (30.07.2012).

 

Riigi Teataja. (2011). Põhikooli riiklik õppekava. RT I, 20.09.2011, 9.

Aadressil https://www.riigiteataja.ee/akt/120092011009 (30.07.2012).

 

Riigi Teataja. (2011). Põhikooli riiklik õppekava lisa 12.

Aadressil https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1200/9201/1009/VV1_lisa12.pdf (30.07.2012).

 

Wittgenstein, L. (2005). Filosoofilised uurimused, lk. 108-109. Tartu: Kirjastus „Ilmamaa“.

Lõpetagem koolide riigieksamite tulemuste alusel pingeritta seadmine

Riiklik eksamikeskus avalikustas koolide pingerea erinevate õppeainete kaupa, võttes aluseks õpilaste sooritatud riigieksamite tulemused.

Riigieksamite tulemuste pingerea alusel saame koolides õppivate ja õpetavate inimeste võimekusest küllaltki kaheldava ülevaate. Tänasel kujul riigieksamid näitavad väga väikest osa inimese võimekusest – enamasti annavad nad tagasisidet ainekavas määratud teadmiste omandamise ehk mälu kohta. Heal juhul hinnatakse nende teadmiste kasutamist mõnes uues olukorras ja ehk mõnel üksikul juhul ka probleemidele loovalt lahenduste leidmist.

Pingerea abil ei ole võimalik leida vastust küsimusele, mida paljud õpilased ning lapsevanemad nendest tabelitest leida püüavad – antud tulemused ei näita, et missuguse keskkooli lõpetanud noored tulevikus kõige edukamad on. Riigieksamid ei anna tagasisidet enamikele andekuse omadustele, mis on tegelikud eeldused väljapaistvate tulemuste saavutamiseks. Kui mõnda olulist eeldust, näiteks loomingulist mõtlemist saab veel vähesel määral eksamites rakendada, siis mitmeid teisi edukuse eelduseid, näiteks sotsiaalset ega ka emotsionaalset intelligentsust tänaste eksamite juures pole vaja kasutada.

Lisaks sellele, et riigieksamite tulemuste alusel koolide pingeritta seadmisel ei ole selget eesmärki, see on suisa kahjulik. Kui avaliku meedia kaudu jääb koolipersonalile mulje, et ühiskond väärtustab keskkoolide puhul vaid õpilaste riigieksamite tulemusi, siis sellega kaasneb koolide juhtkondadele ning õpetajatele surve seada kooli tegevuse peamine fookus noorte arengult hoopiski kooli riigieksami tulemuste saavutamisele. Sellised olukorrad on toonud endaga kaasa eriti häbiväärseid juhtumeid, kus õpilasi survestatakse kooli keskmise tulemuse kõrgel hoidmise nimel mõnda eksamit mitte sooritama.

Esimesena võiks numbriline hindamine kaduda loovusainetes

Numbriline hinne annab õpilasele väga vähe tagasisidet. See saab anda ülevaate, kui palju faktiteadmisi suutis õpilane meelde jätta ning kontrollimise käigus sarnaselt esitada. Küll aga ei saa õpetaja poolt pandud number anda objektiivset tagasisidet selle kohta, et kas õpilase saviskulptuur või linnumajake on kaunis, kas tema lauluhääl on väärt kuulamist ja et kas tema kiirus 60 meetri jooksmisel on piisav.

Kunstiõpetuses, muusikaõpetuses ja käsitööõpetuses on õpetajatel hea võimalus aidata õpilasel oma loomingulisust, julgust ja eneseväljendusoskust arendada. Kehalises kasvatuses on võimalik õpilastele tutvustada erinevaid viise tervislikuks ja tasakaalukaks eluks. Kahjuks aga võib just nendes ainetes oskamatu hindamise korral õpilasele eriliselt kahju teha, pärssida loovust või pealehakkamist. Nendes ainetes on innustamine, suunamine ja julguse arendamine hoopis tähtsam kui kontroll ja järelevalve. Seal on pearõhk just iga õpilase individuaalsel arengul ja soovil iseend teostada.

Kui numbrilisest hindamisest loobumine tundub esialgu liiga suure sammuna, siis saab õpetaja esimese muudatuse teha hindamise metoodikas: hinne tuleb õpilase ja õpetaja kokkuleppel. Sellisel juhul on õpilasel võimalus rõhutada oma pühendumust ja panust tulemuste saavutamisel ning lõpp-tulemuse positiivseid aspekte – anda hinnang enda individuaalsele arengule.

Traditsioonilise hindamise kaotamine kunstiõpetuses, muusikaõpetuses, käsitööõpetuses ja kehalises kasvatuses – ainetes, mille puhul õpetaja ühepoolne numbriline hinne õpilasele on eriti suures vastuolus õpitava eesmärgiga – oleks ka heaks proovikiviks idee laiemalt kasutusele võtmise osas.

Ülaltoodud arvamus ilmus Postimehes.

Uus suund - roheline majandus

Me elame huvitaval ajastul; meid ootavad ees põnevad muutused.  Ma pean eelkõige silmas muutusi majanduspoliitikas. Loodusressursside vähenemine ja kliima muutused sunnivad meid mõtlema alternatiivide ja võimaluste peale, mida pakub meile nn “roheline majandusmudel.”  Roheliseks majanduseks nimetatakse majandamist viisil, mis väärtustab loodust ja inimesi ning mille käigus luuakse korralikke,  piisavalt tasustatud töökohti. Peamiseks eesmärgiks on saavutada investeeringute suurem tootlikkus, vähendades samaaegselt emissiooni, raiskamist ja tarbimist. 

Roheline majandus seab eelkõige esikohale keskkonna - kuidas saame toota nii, et tekitaksime ümbritsevale keskkonnale minimaalselt kahju. Suurenenud üldsuse teadlikkus looduskeskkonna kaitsmise vajadusest on pannud meid mõistma, et praegune majandamisviis ei ole jätkusuutlik. Liigtarbimine, ressursside priiskav kasutamine, kasvuhoonegaaside emissioon jne jne... Muutused on hädavajalikud! Selleks, et majanduskeskkond suudaks olla stabiilne ja jätkusuutlik, peame lähtuma ressursside mõistlikust ja säästvast kasutamisest. Ülemaailmsest majanduskriisist pääsemiseks  ja majanduskeskkonna stabiilsena püsimiseks oleks just roheline majandus hea päästerõngas. Pealegi on innovatsioonid just need, mis rasketes majanduslikes tingimustes tagavad suurema konkurentsivõime. Illustreerivaks näiteks sobib hästi Suurbritannia. Söetööstuse allakäik on sundinud Suurbritanniat muutma oma kurssi. Töötuse ja energiatõhusese probleemiga tegelemiseks on loodud spetsiaalne asutus, kus uuritakse oskuste ja teadmiste vaegust ning töökohtade muutumist rohelisemaks. Roheline majandus loob uusi töökohti. On väidetud, et kui Euroopa Liit võtaks ulatuslikumalt kasutusele tuuleenergia, loodaks pool miljonit uut töökohta.  Hetkel küll on rohelised töökohad kontsentreerunud teatud piirkondadesse, mis viitab ettevaatavale poliitilisele algatusele, mitte loomupärasele arengule. Uueks trendiks on saamas ka roheline investeerimine- raha suunamine ettevõtetesse, kes tegelevad säästvate tehnoloogiate väljatöötamisega. Investeeringute kulukus näib olevat aga suurim probleem rohelise majanduse kontseptsioonis. Samuti võib olla probleemiks ettevõtjate lühiajalised kasumisoovid, sest rohelise majanduse puhul saavutatakse kasum pikaajaliselt. 

Rohelise majanduse elluviimine vajab tugevat riiklikku poliitikat, investeeringuid ja vastavat haridust.  Poliitikas tuleks seada pikemaajalised eesmärgid, paika panna suunised ja rakendada konkreetseid meetmeid. Muidugi seda tehakse juba praegu mingil määral, kuid mitte piisavalt ning selle põhjus on peamiselt investeeringute kulukuses. Selleks, et inimesed valiksid aina rohkem keskkonnasõbralikke tooteid, peaks poliitika neile eeskujuks olema. Just poliitika kujundab üldsuse arusaamu ja kui rohkem ressurssi  suunataks rohelisse majandusse, oleksid ka inimesed vastuvõtlikumad uuele ja tõhusamale majandamisviisile. 

Anna-Liisa Kuslap, IRL Noor