Numbriline hinne annab õpilasele väga vähe tagasisidet. See saab anda ülevaate, kui palju faktiteadmisi suutis õpilane meelde jätta ning kontrollimise käigus sarnaselt esitada. Küll aga ei saa õpetaja poolt pandud number anda objektiivset tagasisidet selle kohta, et kas õpilase saviskulptuur või linnumajake on kaunis, kas tema lauluhääl on väärt kuulamist ja et kas tema kiirus 60 meetri jooksmisel on piisav.
Kunstiõpetuses, muusikaõpetuses ja käsitööõpetuses on õpetajatel hea võimalus aidata õpilasel oma loomingulisust, julgust ja eneseväljendusoskust arendada. Kehalises kasvatuses on võimalik õpilastele tutvustada erinevaid viise tervislikuks ja tasakaalukaks eluks. Kahjuks aga võib just nendes ainetes oskamatu hindamise korral õpilasele eriliselt kahju teha, pärssida loovust või pealehakkamist. Nendes ainetes on innustamine, suunamine ja julguse arendamine hoopis tähtsam kui kontroll ja järelevalve. Seal on pearõhk just iga õpilase individuaalsel arengul ja soovil iseend teostada.
Kui numbrilisest hindamisest loobumine tundub esialgu liiga suure sammuna, siis saab õpetaja esimese muudatuse teha hindamise metoodikas: hinne tuleb õpilase ja õpetaja kokkuleppel. Sellisel juhul on õpilasel võimalus rõhutada oma pühendumust ja panust tulemuste saavutamisel ning lõpp-tulemuse positiivseid aspekte – anda hinnang enda individuaalsele arengule.
Traditsioonilise hindamise kaotamine kunstiõpetuses, muusikaõpetuses, käsitööõpetuses ja kehalises kasvatuses – ainetes, mille puhul õpetaja ühepoolne numbriline hinne õpilasele on eriti suures vastuolus õpitava eesmärgiga – oleks ka heaks proovikiviks idee laiemalt kasutusele võtmise osas.
Ülaltoodud arvamus ilmus Postimehes.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar