Lõpetagem koolide riigieksamite tulemuste alusel pingeritta seadmine

Riiklik eksamikeskus avalikustas koolide pingerea erinevate õppeainete kaupa, võttes aluseks õpilaste sooritatud riigieksamite tulemused.

Riigieksamite tulemuste pingerea alusel saame koolides õppivate ja õpetavate inimeste võimekusest küllaltki kaheldava ülevaate. Tänasel kujul riigieksamid näitavad väga väikest osa inimese võimekusest – enamasti annavad nad tagasisidet ainekavas määratud teadmiste omandamise ehk mälu kohta. Heal juhul hinnatakse nende teadmiste kasutamist mõnes uues olukorras ja ehk mõnel üksikul juhul ka probleemidele loovalt lahenduste leidmist.

Pingerea abil ei ole võimalik leida vastust küsimusele, mida paljud õpilased ning lapsevanemad nendest tabelitest leida püüavad – antud tulemused ei näita, et missuguse keskkooli lõpetanud noored tulevikus kõige edukamad on. Riigieksamid ei anna tagasisidet enamikele andekuse omadustele, mis on tegelikud eeldused väljapaistvate tulemuste saavutamiseks. Kui mõnda olulist eeldust, näiteks loomingulist mõtlemist saab veel vähesel määral eksamites rakendada, siis mitmeid teisi edukuse eelduseid, näiteks sotsiaalset ega ka emotsionaalset intelligentsust tänaste eksamite juures pole vaja kasutada.

Lisaks sellele, et riigieksamite tulemuste alusel koolide pingeritta seadmisel ei ole selget eesmärki, see on suisa kahjulik. Kui avaliku meedia kaudu jääb koolipersonalile mulje, et ühiskond väärtustab keskkoolide puhul vaid õpilaste riigieksamite tulemusi, siis sellega kaasneb koolide juhtkondadele ning õpetajatele surve seada kooli tegevuse peamine fookus noorte arengult hoopiski kooli riigieksami tulemuste saavutamisele. Sellised olukorrad on toonud endaga kaasa eriti häbiväärseid juhtumeid, kus õpilasi survestatakse kooli keskmise tulemuse kõrgel hoidmise nimel mõnda eksamit mitte sooritama.

Esimesena võiks numbriline hindamine kaduda loovusainetes

Numbriline hinne annab õpilasele väga vähe tagasisidet. See saab anda ülevaate, kui palju faktiteadmisi suutis õpilane meelde jätta ning kontrollimise käigus sarnaselt esitada. Küll aga ei saa õpetaja poolt pandud number anda objektiivset tagasisidet selle kohta, et kas õpilase saviskulptuur või linnumajake on kaunis, kas tema lauluhääl on väärt kuulamist ja et kas tema kiirus 60 meetri jooksmisel on piisav.

Kunstiõpetuses, muusikaõpetuses ja käsitööõpetuses on õpetajatel hea võimalus aidata õpilasel oma loomingulisust, julgust ja eneseväljendusoskust arendada. Kehalises kasvatuses on võimalik õpilastele tutvustada erinevaid viise tervislikuks ja tasakaalukaks eluks. Kahjuks aga võib just nendes ainetes oskamatu hindamise korral õpilasele eriliselt kahju teha, pärssida loovust või pealehakkamist. Nendes ainetes on innustamine, suunamine ja julguse arendamine hoopis tähtsam kui kontroll ja järelevalve. Seal on pearõhk just iga õpilase individuaalsel arengul ja soovil iseend teostada.

Kui numbrilisest hindamisest loobumine tundub esialgu liiga suure sammuna, siis saab õpetaja esimese muudatuse teha hindamise metoodikas: hinne tuleb õpilase ja õpetaja kokkuleppel. Sellisel juhul on õpilasel võimalus rõhutada oma pühendumust ja panust tulemuste saavutamisel ning lõpp-tulemuse positiivseid aspekte – anda hinnang enda individuaalsele arengule.

Traditsioonilise hindamise kaotamine kunstiõpetuses, muusikaõpetuses, käsitööõpetuses ja kehalises kasvatuses – ainetes, mille puhul õpetaja ühepoolne numbriline hinne õpilasele on eriti suures vastuolus õpitava eesmärgiga – oleks ka heaks proovikiviks idee laiemalt kasutusele võtmise osas.

Ülaltoodud arvamus ilmus Postimehes.